Teise isiku loodud töö (või selle osa) avaldamist oma nime all nimetatakse loomevarguseks ehk kirjanduslikuks varguseks ehk plagiaadiks. Selle vältimiseks tuleb kasutada viitamist.
Viide kajastab bibliograafiaandmeid allika kohta, millest pärineb tsitaat, parafraseering või refereering. Viide käib kas lause või lõigu kohta. Viitamissüsteem peab olema kogu töö ulatuses ühesugune. Autor peab valima endale sobiva viitamisviisi ja järgima seda terve töö ulatuses. Tekstisisesed viited kirjutatakse lause sisse, mitte punkti järele.
Viitamise liigid:
Viide esineb tavaliselt kahes kohas erineva detailsuse astmega: teksti sees ja teksti lõpul kasutatud kirjanduse loetelus. Neist esimene viide peab olema piisavalt täpne, et selle abil võiks üheselt määrata, millise detailse viitega kasutatud kirjanduse loetelus tegemist on.
Eristatakse kolme viitamissüsteemi:
Viide kajastab bibliograafiaandmeid allika kohta, millest pärineb tsitaat, parafraseering või refereering. Viide käib kas lause või lõigu kohta. Viitamissüsteem peab olema kogu töö ulatuses ühesugune. Autor peab valima endale sobiva viitamisviisi ja järgima seda terve töö ulatuses. Tekstisisesed viited kirjutatakse lause sisse, mitte punkti järele.
Viitamise liigid:
- Tsitaati kasutatakse siis, kui tahetakse edasi anda mingi eriti ilmekas või huvitav näide/mõte sõna-sõnalt ehk tsiteerides.
- Parafraseering on teksti ümbersõnastamine teksti algset mõttejada järgides.
- Refereering on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) konspekteerimine või kommenteerivat laadi ümberjutustamine. Sõnastatakse nii, et oleks arusaadav, kus kajastuvad refereeritava autori ideed ja kus algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid.
Viide esineb tavaliselt kahes kohas erineva detailsuse astmega: teksti sees ja teksti lõpul kasutatud kirjanduse loetelus. Neist esimene viide peab olema piisavalt täpne, et selle abil võiks üheselt määrata, millise detailse viitega kasutatud kirjanduse loetelus tegemist on.
Eristatakse kolme viitamissüsteemi:
- viitamine autori nime aastaarvuga ja leheküljenumbriga (Kiin, 2000). Nimetatud viitamisviis (APA viitamisstandard) on enamasti kasutusel humanitaarvaldkonnas ja on rahvusvaheliselt tunnustatud;
- joonealune viitamine, mida kasutatakse valdavalt õigusteaduslikes töödes või neis töödes, milles on rohkesti autorita materjale (arhiivimaterjalid, õigusaktid jm);
- numbriga viitamine [2] on küll lühem variant, aga seda kasutatakse vähem. Numbrilise viitamise puhul saab viidete numbrid teksti kirjutada alles siis, kui töö on valmis ja kirjanduse loetelu lõplik. Seetõttu on numbriline viitamine tülikas, võib tekkida vigu, ja sunnib lugejat pidevalt kirjanduse loetelu jälgima.
- raamatud (sh. e-raamatud, entsüklopeediad, brošüürid ja artiklite kogumikud)
- ajakirjad ja ajalehed
- elektroonilised ajakirjad
- veebiallikad
- muud allikad (isiklik suhtlus, loenguslaidid, filmid, tele- ja raadiosaated, jne). 15 Mida rohkem erinevaid materjale töö käigus on läbi töötatud, seda suurema väärtuse uurimistöö omandab. Kasutatud kirjanduse loetelus järjestatakse viitekirjed tähestikuliselt ilma neid nummerdamata (vt Lisa 5 ja Lisa 6)